Meeldiv tutvuda - Jesse!

Jesse ehk Sign Of Constancy Dreamcatcher jõudis klubi 2010. aasta edetabelis noorte isaste Iiri punaste setterite hulgas 2. kohale ja oli täiskasvanute arvestuses 4. Jesse loo jutustab peremees Jaanus.

Otsisime endale uut kasvandikku üsna pikalt ja kui saime teada, et Sign Of Constancy kennelisse on 2009. aasta septembris kutsikaid oodata, siis olime esimesed, kes ennast järjekorda sättisid. Ootamine venib nagu alati. Olime Marikaga pidevalt kontaktis ja nii saime ka nime panekul kaasa aidata. „Dreamcatcher“ peab saama meie Iiri setteri nimeks! Ja nii saigi 14. septembril 2009. aastal sündinud Iiri setteri kutsikapoiss omale nime. Koduseks nimeks sai Jesse, mis omakorda on tuletatud hüüdnimest Chester. Viimase nimega kutsume teda üldiselt siis, kui ta on mingi koerustükiga hakkama saanud. See on nagu minu enda lapsepõlves, kui kuulsin teisest toast oma vanemaid mind kutsuvat: „Jaanus, tule siia, mul on sulle üks jutt …“. Kananahk tuleb ihule, kui sellele mõtlen ...

Esimene asi, mis Jesse meie koju saabudes tegi, oli see, et ta otsis üles kamina ees oleva valge lambanaha ja joonistas sinna ilusa kollase laigu. „Chester, tule siia, mul on sulle üks jutt …“
Enne kui Jesse Saaremaalt koju tõime, lugesin läbi „Koera 10 palvet omanikule“. Neid arvestades võtsin kaheks nädalaks „lapsepuhkuse“. Ma ei tahtnud, et Jesse üksi peaks olema. Ka teiste palvetega olen arvestanud , kuigi see on mõnikord väga raske. Selle kahe nädala jooksul saime teineteisega kenasti tuttavaks. Peale minu „lapsepuhkust“ jäi päris lapsepuhkusele minu naine.

Jesse arenes kiiresti. Nagu ikka, kasvavad Iiri setterid ebaproportsionaalselt – esialgu venivad käpad pikaks ja siis tuleb kere järele. Saba on noorel kutsikal nagu rotil – pikk ja karvutu. Kui see rõõmuhoos me jalgu tabas, siis oli see üsna valus.

Jesse iseloom on …. Nojah. Raske midagi halba välja tuua. Ja ülivõrdes oleks ka ilmselt liialdatud – päris paiposs ta ka pole. Kuna ta üksi kodus ei pidanud olema, siis ei teinud ta ka mingeid suuremaid pahandusi. Ta otsis ja otsib siiani lähedust, on kiire õppimisvõimega, väga kaval ja osav. Meistervaras samuti, kui lauale peaks jääma kanatükk või midagi muud meelepärast. Lisaks koer-lapsele sündis meie perre ka väike tütar Hannaliise, kellega Jesse saab väga kenasti läbi. Jesse on lapsega õrn ja sõbralik. Nii armastus kui ka armukadedus on neil vastastikune. Ehk kui laps on süles, siis on vaja ka Jessel sülle saada, ning kui Jesse on süles, siis tahaks ka Hannaliise sülle saada.

Juba umbes pooleaastasena hakkasime kasvataja Marika juhendusel koolis käima. Lisaks õpetustele sai Jesse seal kokku oma õe ja vendadega. Trennis omavahel vesteldes tuli teemaks ka näitustel käimine. Meid ei olnud vaja pikalt veenda, et end esimesele näitusele kirja paneksime. Selleks oli 2010. aasta setterite erinäitus. Olles sealt näitusemaigu suhu saanud, tulid riburada pidi järgmised näitused. Nii kogunes kolm juuniorsertifikaati ja hakkasime Lätti ja Leetu minemise peale mõtlema.

Riias toimunud Baltic Winneri näituselt õnnestuski Läti juunorsert saada ning lisaks veel Balti Võitja tiitel. Nüüd jäi üle veel Leedust üks sert saada, et Jessest saaks BALT JCH ehk Baltikumi juuniortšempion. Registreerisin Jesse Vilniuse kahepäevasele näitusele ning suure õhinaga läksime ka sinna kohale. Esimesel näitusepäeval oli Jesse väsinud, kuna sõitsime öö läbi ja nii meie kui ka Jesse olime magamata. Kui olime ringist saanud hindeks „väga hea“, oli meie sooritus selleks päevaks läbi ning läksime vanalinnas asuvasse hotelli puhkama. Teisel päeval oli Jesse palju paremas vormis, kuid hinne „suurepärane“ siiski meile sertifikaati ei taganud. Selle sai kohalik Iiri setter.

Varsti lõppema hakkava juunioriea tõttu pidin nüüd veel ühele lähenevale välismaisele näitusele Jesse registreerima ja selleks sai Kaunases toimunud näitus. Seekord sõitsime kohale päev enne näitust, et pikast sõidust välja puhata. Spordihall, kus näitus toimus, asus kiviviske kaugusel meie hotellist ja selle taga oli suur park, kus saime Jessega enne näitust jalutada. Enne Jesse ringi minemist kõlas jaheda spordihalli kõlaritest Modern Talkingu „You Can Win if You Want“. Nostalgiline rütm kõlas sel hetkel üsna ärritavalt, kuid olin siiski rahulik. Samuti oli ka Jesse. Minu süda hakkas kiiremini lööma, kui Jesse ja Marika olid ringi sisenenud. Jesse tegi omapäraseid jooksusamme ja Modern Talkingu plaadilt kõlas taustaks „Do You Wanna…“.
„Oh, I really wanna“, mõtlesin retrorütmide saatel pilte tehes kaasa. Kohtunikuks oli sama valgevenelane, kes eelmisel Vilniuse näitusel – Andrei Kisliakov. Oma väga kiire hindamisega teenis ta minu silmis ära hüüdnime „Kalašnikov“. Aga ma sain, mis tahtsin! Jesse sai sertifikaadi ja olles TPJ ja TP, ka pääsu rühmavõistlusele. Ma ei mäleta, mis lugu rühmavõistluse ajal kõlaritest kostus, kuid Jessel läks taaskord hästi, kui talle määrati viie koera seast teine koht. Tubli töö, tänan, Jesse, musi!

Nagu igale setterile, nii meeldivad ka Jessele jalutusretked metsas. Õnneks on meile abiks ka meie ridamaja naaber, kes Jessega jooksmas ja jalutusretkedel käib. Nii on juhtunud päevi, kus mina tulen Jessega metsast ja naaber võtab minult Jesse üle ning uus metsaretk võib alata. Nädalavahetuse metsaretkede vahele jäävad ka treeningud, et järgmistel näitustel taaskord häid tulemusi saavutada. Treeningute eest tuleb tänada kasvataja Marikat, kes viitsib pühapäeva hommikuti meiega jännata. Tänan!

2011. aasta setterite erinäitus on meie näitusekalendrisse sisse kirjutatud. Sel aastal tahaksime ka jahiteemalistel treeningutel osaleda, et lõpptulemusena jahikatsed sooritatud saaks. Natuke mõtleme ka Soome näituste peale.

Mõnusaid elamusi ja häid tulemusi Jessele ja Jaanusele ka edaspidi!
Fotod: erakogust