Lugusid Leost

2010. aasta oli Eesti näituseringides setterite jaoks juunioride ja veteranide aasta. Setteriklubi aasta parimate edetabelis hõivasid ka täiskasvanute arvestuses enamiku esikolmikukohti just nendes klassides võistelnud koerad. Parim isane Iiri setter oli ühtlasi ka veteraniklassi võitja, kelle värvikast elust ja põnevatest tegemistest jutustab omanik Enely.


Field of Dreams Autumn Rhapsody, kodunimega Leonardo ehk Leo, sündis Tallinnas 11. septembril 2001, samal ajal kui New Yorgis WTC tornid kokku kukkusid. Sellele päevale kohaselt on ka Leos esindatud nii tuli ja põrgu kui ka headus, mis võidab kurja.
Näitusekarjääri alustas ta juba 8-kuuselt ning see jätkus edukalt mitu aastat. Leo on võitnud kahel Best in Showl esikoha, lisaks rühmavõidud ja võitja tiitlid. Aastal 2010 otsustasime taas näituseringi naasta ja comeback osutus edukaks.

Kui ma seda lugu kirjutama hakkasin, meenus Leost palju huvitavaid ja naljakaid seiku, nii et korraks tekkis ka mõte need lood kunagi raamatu kaante vahele trükkida. Aga toon välja mõned juhtumised Leo kirjust minevikust ja olevikust.

Milline koer on Leo?
Kui Leo oli noor koer, siis temaga metsaradadel jalutades ei möödunud ta ühestki suuremast sopalombist nii, et poleks sealt vett joonud. Aga vee joomiseks oli kindlasti vaja heita vette kõhuli ja kui lomp oli piisavalt sügav, siis pisteti ka pea vee alla. Ja hiljem enda raputamiseks valiti just see moment, kui inimesed on võimalikult lähedal, soovitatavalt võõrad inimesed. Enam Leo selliseid trikke ei tee, sest ega soliidses eas vanahärral ei kõlba ju niimoodi käituda.

Leo on suur koer. Turja kõrgust on tal tublid sentimeetrid lubatust rohkem. Aga see ei ole takistanud tal kunagi võitmast. Ükskord aastaid tagasi isand Lurich võttis küll hindamisel mõõdulindi välja ja vangutas pead, aga ikkagi tuli tõu parima tiitel. Kui ma koos Leo ja Vulcaniga jalutamas käin, siis arvavad kõik inimesed, et Leo on isane ja Vulcan emane koer, sest nende kasvuvahe on päris suur. Aga tegelikult on Vulcan täiesti normaalset kasvu isane, lihtsalt Leo parameetrid on kõvasti lubatust suuremad.

Leol on kõht kogu aeg tühi. Kui Leo oli kolmekuune, siis ronis ta suurde 15-kilosesse kotti ja sõi nii palju, kui kõhtu mahtus. Peale seda intsidenti on toidukotid sahvris luku taga peidus. Veel on ta mõned korrad külmkapi ja praeahju tühjaks söönud. Hämmastav on see, kuidas koerad võtavad viinerid kile seest nii puhtalt välja, et järgi jääb ainult meetri pikkune jupp kilet.

Veel meeldib Leole prügi sorteerida, mistõttu on meie majas köögikapp, kus asub prügikast, lukus. Ükskord keerasin küll kapi ukse lukku, aga unustasin võtme eest ära võtta. Leol ei jäänud see märkamata ning võtme keeramine ei ole tema jaoks mingi probleem. Koju jõudes leidsin elutoa põrandalt suure hunniku hoolikalt sorteeritud ja läbi näritud prügi ning prügikunn Leo oma valduseid valvamas. Oma nooremat kolleegi Vulcanit ta aga prügi sorteerima ei lubanud.

Veel üks prügilugu. Läksin oma koeri Triinu juurde pügama ning samal ajal, kui me Vulcanit pügasime, pidi Leo õues koos Triinu koertega aega parajaks tegema, aga ega ajal ei saa ju lasta niisama raisku minna. Triin tubli koduperenaisena oli just maja ära kraaminud ja mitu prügikotti ukse taha tõstnud. Meie toas Triinuga veel mõtlesime, et kuidagi väga vaikne on õues, mitte mingit ukse kraapimist ega haukumist. Aga see oli hoopis vaikus enne tormi. Kui me koerte vahetust läksime tegema, märkasime õudusega, et Leo juhtimisel oli kogu prügi mööda aeda laiali laotatud.

Leole meeldivad meeste sokid ja naiste pesu. Meenub, et ükskord olid Triin ja Indrek külas ja Indrek võttis paha aimamata sokid jalast ning järgmine hetk olid need juba Leo lõugade vahel. Aga Leo lõuad on nagu jahirauad, kui need kinni klõpsatavad, siis on neid väga raske lahti muukida. Kuidas lugu täpselt lõppes, seda enam ei mäleta, aga kindlasti mitte positiivselt sokkide jaoks.

Pesu teemadel väga detailidesse ei lasku, aga lisan siiski ühe naljaka juhtumi. Ilusal suvehommikul terrassil kohvi juues märkasin, et aia tagumises otsas põõsa küljes ripub kellegi rinnahoidja. Ise mõtlen veel, et naabrid on peast segi läinud. Lähemal vaatlusel aga selgus hoopis, et minu enda pesutükk oli see, mis põõsast ehtis. Ei ole vist vaja selgitada, kuidas see sinna sai.

Aga tegelikult on Leo hea koer ja truu kaaslane.

Mida tulevik toob?
Selle aasta sügisel täitub Leol 10 aastat, mis on ühe koera jaoks juba päris auväärne iga. Kindlasti võib meid ka tulevikus mõnel näitusel kohata, kuid näitustel käimisele eelistab Leo parema meelega kodus kamina paistel oma vanu konte soendada.

Siinkohal on mul hea võimalus tänada Leo kasvatajat Piret Kõimat sellise suurepärase koera eest!

Soovime Leole head tervist ja mõnusaid päevi nii näitustel kui koduses miljöös!
Fotod: erakogust