Sügiskoerus 2009

Kes veel ei tea, siis koeraspordiklubil Koerus on juba mitmendat aastat käimas Koeruste seiklussari, mis koosneb 3 etapist, millel on nimeks vastavalt toimumise aastaajale kas Kevad-, Suve-, Sügis- või Talvekoerus. Tegemist on orienteerumisjooksuga koerast ja inimesest (või ka inimestest) koosnevatele võistkondadele, kusjuures enamikus kontrollpunktides tuleb sooritada lisaülesanne, kus saavad oma nutikust ja osavust proovile panna nii koer kui koerajuht. Koerustel võisteldakse praeguse seisuga neljas võistlusklassis, need on A-rada võistlejatele, H-rada harrastajatele, N-rada noortele ja K-rada kutsikatele. Rekordiliselt on olnud võistlejaid kokku 100 ringis, tavaliselt jääb osalejate arv 60-70 vahele ning neist on päris paljud juba tõelised Koeruste fännid. Setterid on olnud esindatud kõigil Koerustel ja paar korda on setteriomanikud ka võidurõõmu tunda saanud: Märten ja Ferris Talvekoerusel 2007 ning Dagmar ja Pipi Sügiskoerusel 2007.

Selle aasta viimane Koerus oli Sügiskoerus ja toimus see Pirital Kloostrimetsas 31. oktoobril. Hommikul oli lörtsi sadanud ja mets seega päris niiske, kuid õnneks pidas võistluse ajal enamvähem kuiva ilma. Setterid olid taaskord esindatud, gordonitest olid kohal Gracie, Abby ja Sunny ning iirlastest Oltsu ja Connor, kusjuures Sunny ja Connor osalesid kutsikarajal ja on kindlasti meie tulevikulootused :-).

Oltsu ja Liina reportaaž A-rajalt, mille pikkuseks oli veidi üle 4 kilomeetri ning mis nõudis head jooksuvormi, orienteerumiskogemust ja tiimi kokkumängu:
Alustuseks oli rajal kolm orienteerumispunkti ilma lisaülesandeta ja paraku õnnestus koerajuhi hooletu kaardilugemise tõttu punktidesse minek mõnevõrra keerukamaks teha, kui vajalik oleks olnud. Arvata on, et julgelt 5 minutit kaotasime sinna, aga Pirita mets on salakaval, sest teeradu on palju ja kaardilugeja peab täpne olema. Enne 3. punkti jõudsime kogemata kombel juba ülejärgmisest punktist läbi põigata ja pidime väikse tiiru tagasi jooksma. Esimene lisaülesanne oli Pirita jõe sillal (mitte siis Lükati autosillal, vaid seal kõrval kergliiklussillal). Mäluülesanne koerajuhile tähendas seda, et tuli pildilt meelde jätta õige tabalukk (mida sinna teatavasti enamasti vene keelt kõnelevad noorpaarid pulmapäeval kinnitavad) ja see silla käsipuu küljest üles leida. Teisel katsel õnnestus õige lukk tuvastada ja pääsesime edasi 5. kontrollpunkti. Seal tuli juba koeral ka oma panus anda ja liikuda koerajuhi kõrval tõusust üles, kuid koerajuht pidi tõusu võtma teeäärsest puitrinnatisest üleval pool, koer aga teed mööda. Oltsu küll püüdis algul ka üles hüpata, aga õnneks leppis ta siiski tee peal jooksmisega ja nii me sealt üles saimegi.

Järgnes kaks klassikalist orienteerumise KP-d ja päris pikk jooksuetapp 8. punkti, kus meid ootas Ahvatluste rada (Koeruste klassika!), mis tähendas lintidega tähistatud mõnemeetrist koridori, kus maas vedelemas mänguasjad, maiused ja muud ahvatlused. Sealt tuli siis koer lõdva rihma otsas läbi talutada. Ühe lihatüki napsas Oltsu siiski sealt põske, sest hommikusöök oli ju kesiseks jäänud enne füüsilist pingutust, kuid uuesti proovides saime sealt tänu Kõrval-käsklusele kenasti läbi. Tennispalli nuusutamine anti meile seekord andeks :-). Ülejärgmises punktis saime katsetada veel üht Koeruste traditsioonilist ülesannet ehk siis lõhnatundmist, mis on iga kord veidi uues kuues. Sel korral siis tuli läbi nuusutada lausa terve rida potte, millest igaühele oli kinnitatud kleepsuga täht, ning ära tunda kolm õiget, mille alla oli peidetud maius. Nende potsikute tähtedest tuli moodustada sõna ja öelda kohtunikule. Lõhna järgi maiuse otsimist olime targu enne harjutanud ja sellest oli seekord kasu, Oltsu tundis üsna selgelt maiuselõhnad ära ja asus õigeid potte käpaga kaapima. Koerajuhil võttis hetk aega, enne kui pihta sai, et täht oli kinnitatud poti teisele küljele :-). Esimesena leidsime tähed A ja I ja lõpuks siis ka tähe S, millest saime kokku sõna SAI (aga oleks võinud ka ISA, ASI või AIS).

Jõeäärsetest järsakutest üles-alla ronimine oli meid juba päris võhmale võtnud, kuid alla ei saanud ju anda, sest kõvad konkurendid malamuudid olid meist küll mööda jõudnud, aga silmside ei olnud veel kadunud ja mõnes punktis võtsime neile taas kannule. Mänguasja valimise ülesanne ei valmistanud Oltsule raskusi, samuti ei kahelnud koerajuht, et Oltsu lemmik on just karvane loom, aga mitte kummist kana. Asi siis selles, et suurest mänguasjakuhjast tuli valida kolm tükki, panna teisele poole joont ja öelda, millise neist koer esimesena valib. Siis tuli koer mänguasjade poole kutsuda ja loota, et ta võtab õige. Kihutasime edasi ja järgmine punkt osutus nii kõvaks pähkliks, et pidime tunnistama oma allajäämist ja trahviminutid (tervelt 10) vastu võtma. Sama juhtus ka meie konkurentidega, nii et õnneks ei saanud see lõpptulemuse juures otsustavaks. Koeral oleks tulnud tõmmata köiega rippuma pandud mänguasja nii kõvasti, et köie sõlm oleks lahti tulnud, aga Oltsu ei tundnud nende asjade vastu mitte mingit huvi ega tahtnud neid sugugi hambusse võtta, veel vähem siis sikutada. Ei hakanudki seal väga pikalt aega raiskama ja tõttasime veidi pettunult edasi.

Kontrollpunkt nr 13 oli koertele tõeline kosutus, nimelt Maiusebaar. Taas tuli valida koera lemmik, karbikestesse oli valmis lõigutud vorsti, juustu, õuna, maksavorsti, verikäkki ja mida veel! Kolme kausikesse tuli siis maius valmis panna ja õigesti ära arvata, mida koer eelistab. Maksavorst oli Oltsu selge eelistus õuna ja verikäki ees, eks pisut aitas kaasa ka see, et koerajuht ise just selle kausi juurde seisma jäi. Muidugi tasus juhust kasutada ja punktist lahkudes ka teised kausid tühjaks teha. Nüüd oli lõpusirge juba õige lähedal ja koerajuhil viimased jõupingutused käsil, kui selgus, et eelviimane punkt on ka paras vimka. Puu küljes oli viktoriiniküsimus, et mis aastal on asutatud FCI? Kes ei teadnud, pidi vihjeid korjama väikses karjääris kasvavate puude külge kinnitatud siltidelt. Sahmisime mitu tiiru võsas ringi ja leidsime lõpuks kõik neli silti, millelt saime kokku õigeks vastuseks 1911. Edaspidi on kindlasti meeles! Ja finiš juba paistiski.

Lõpp hea, kõik hea, nagu öeldakse. Tulemusi oodates muljetasime heade sõpradega ja jõime sooja teed, kuivad riided said selga, kuivad jalatsid oleks ka ära kulunud. Selgus, et saime 4. koha (jälle esikolmikust väljas ...), aga stabiilne esinemine tänavustel koerustel (üks 6. koht ja kaks 4. kohta) andis meile kokkuvõttes lausa 2. koha! Selle üle oleme äraütlemata rõõmsad ja täname fännklaabi, kes autasustamise juures innukalt huilgas! Mälestuseks jääb pilt siin jutu kõrval, meie oleme need parempoolsed, keskel on võitjad Siim ja Lote ning vasemal 3. koha saanud Antti ja Lobo. Fotograaf: Margit Tamm.

Osalesime ka viskevõistlusel (see on siis viineripüüdmine võimalikult kaugelt), kuid Oltsu arvestab sellel võistlusel julmalt mahakukkunud vorstide ärasöömisega ega punnita eriti neid õhust kätte saada. No asi seegi.

Kokkuvõtteks: soovitame soojalt teistelgi setteriomanikel oma koerad metsa kaasa võtta ja mõnusat nuputamist ja liigutamist proovida! Sugugi kohustuslik ei ole jooksmine, seda eriti H-rajal, küll aga tuleks kasuks orienteerumiskaardi lugemise oskus. Koer võiks teada põhilisi käsklusi ja osata nt asju tuua või paigal püsida. Tihti saab ülesandeid lahendada ka väikese kavalusega. Järgmised Koerused on juba 2010. aastal!