 |
| Koos kutsuga, kes leidis kodu Pennsylvanias, Foto: Klaire erakogu |
Mulle jäi kõigist võimalikest programmidest kohe silma just Mehhiko ning võimalus minna appi ehitama ja parendama loomade varjupaika. Alguses mõtlesin küll, et niikuinii ei saa, kindlasti on palju soovijaid ja võimalus üsna väike. Aga õnneks sain üle enda ebakindlusest ja otsustasin kandideerida. Suur oli üllatus, kui suve hakul saabus kiri: Palju õnne! Olete valitud osalema Mexico City linna varjupaiga ehitamise programmi! Süda jättis paar lööki vahele, kuna nüüd tulebki hakata asju ajama – dokumendid korda, piletid tellida, vaktsiinid ja muu sarnane. Appi!
Nii siis juhtuski, et ühel ilusal augustikuu varahommikul algas Tallinna lennujaamast mu elu suurim seiklus! Ees ootamas Mehhiko ning sellel hetkel veel mulle tundmatud grupikaaslased – kaks austraallast, iirlane, lõuna-korealane ja LAVi tüdruk. Peale 26 tundi kestnud lendu maandusin Kesk-Mehhikos asuvas Queretaros, mis on UNESCO kultuuripärandi nimekirja kantud vanalinnaga väikelinn, kus elab kõigest 2 miljonit inimest! Hilisõhtul lennujaama uksest välja astudes läks nägu naerule - mägine, tuledes Mehhiko, ülisõbralikud inimesed ümberringi, ning märgates, et olin inglise keelega hätta jäämas, tõtati kohe appi tõlkima ning ilma suurema vaevata olingi peagi taksos ning
õnnelikult teel oma hotelli poole.
Esimene päev oli ette nähtud ajavahega kohanemiseks, grupikaaslastega tutvumiseks ja linna peal uudistamiseks. Täpselt kõike seda tegimegi ning sellest õhtust sai alguse mõnus sõprus viiest eri rahvusest kuue inimese vahel. Kui huvitavad ja inspireerivad tegelased, mõtlesin omaette, ja olin tänulik, et saan järgneva nädala nendega koos veeta. Ikka tasub oma mugavustsoonist välja murda ja maailma uudistada!
Peale päeva veetmist Queretaros sõitsime Mexico Citysse. Linn, mille suurust ei hooma –maailmalinn 21 miljoni elanikuga. Meid ootas ees heategevusorganisatsiooni GreaterGood projektijuht Zach USA-st Pennsylvaniast, et paika panna nädala tegevusplaan. Nüüd polnud enam muud, kui hoolega tööle asuda, varjupaik vajas vuntsimist igast võimalikust küljest ja mina, malevakarastusega inimene, ei saanud muudmoodi kui naeratada. Teadsin juba ette - tuleb väga äge nädal!
Brigada De Vigilancia De Animal varjupaik asub Mexico City kesklinnast umbes paarikümne kilomeetri kaugusel ning teel sinna märkasin ühel hetkel – liiklus on niivõrd mahukas, et autoteed on kui korrusemajad! Mingil hetkel nägin enda kõrval nelja korrust teid, suuremad neist umbes 6–8 reaga, eraldusjooni polnud ja kõik teadsid kuidagi iseenesest, kuidas ja kuhu liikuda tuleb. Huvitav kogemus!
Igatahes toimis Uberi takso sealgi suurepäraselt ning autojuhtide lugude saatel Mehhiko kultuurist ja kommetest jõudsime alati kohale täpselt sinna kuhu vaja. Varjupaigas on alaliselt umbes 100 koera ja 50 kassi, lisaks veel hobune, mõned linnud ja opossumid. Ajutisteks elanikeks on olnud aga näiteks ka krokodillid, kes loodusesse tagasi viidud. Varjupaigale on eraldatud maa-ala, kuhu nad saavad loodusest tulnud metsloomad tagasi elama paigutada. Meie sealviibimise ajal sattusid varjupaika 3 umbes viiepäevast opossumibeebit. Nende ema oli õnnetult auto alla jäänud ja titad päästeti ema „kõhukotist“ ja toodi varjupaika kosuma. 2–3 kuud neid toidetakse kunstlikult ja siis viiakse samuti loodusesse tagasi. Kõigist töötajatest paistis, et nad tõesti hoolivad loomadest väga ning püüavad teha kõik, et varjupaigaelu võimalikult hea oleks. Kuna kliima on Mehhikos soodne, saavad koerad sealses varjupaigas näiteks mõnusalt välitingimustes elada. Mida aga napib, on vahendid ja võimalused – näiteks puudusid korralikud kaelarihmad ning alaliselt varjupaigas töötav veterinaar ei saanud teha mitmeid vajalikke protseduure, operatsioonidest rääkimata. Steriliseerimiseks ja kastreerimiseks õnneks siiski olid kõik vahendid olemas, see on varjupaikades väga tähtis. Kõik sobivas eas koerad ja kassid kastreeritakse-steriliseeritakse. Kord nädalas on varjupaigas n.ö. Adoption Day, mil linnarahvas saab tulla ja uudistada, kas mõni neljajalgne võiks just nende juures oma päris kodu leida. Meie projektijuht Zachi südame võitis näiteks üks pisike koerake, kes nüüd elabki juba hoopis Ameerikas Pennsylvanias! Nädal läks kiirelt, kaevasime aedikute äärtesse kraave, et paigaldada sinna võrgud, et koerad ei saaks end välja kaevata. Kokku umbes 200 m võrku ja kraave, hulganisti higi, vaeva, rasket tööd, kõvasti nalja sekka, aga lõpuks said rohkem kui 20 koerakest kolida uutesse aedikutesse. Muidugi oli nädala lõppedes tunne, et tahtnuks ju teha rohkem, aidata veel kuidagi, ent tõdesime sõpradega, et andsime endast selle lühikese ajaga kõik, ning kui saame oma kogemusest teistele rääkida, inspireerib see ehk järgmisi abistajaid tulema ja käsi külge panema.
Meie kuuene seltskond läks lahku pisarates, pooleldi kurbusest, et ühine aeg läbi saab, ent teisalt jälle siirast rõõmust ning ühistest elamustest, mida meenutades iga kell tuju heaks läheb ning tuleb tahtmine jälle tegutseda. Mehhiko jääb mulle meelde kui tuhande näoga imeline maa. Võtsin sealt kaasa killukesi Mexico City rahvarohkest, aga omal moel toredast kaosest, kuni Cancuni helesinise laguunini. Tänulike loomade silmavaatest rääkimata.
Niisiis panengi praegu kokku väikest abipakikest Brigada De Vigilancia De Animal varjupaigale, et koerad saaksid omale kaelarihmad, kammid ja kraasid ja muud väiksemad tarvikuid. Oli tarvis ära käia planeedi teises otsas, et saada aru, kuidas vähene võib mõnele tähendada nii palju. Lihtsad asjad loevad.
Mehhikos käis Klaire Niilus.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar