Kevadine setteripäev ja muud loomad

Meie rõõmus seltskond ja milline kevadilm!

Setteriklubil hakkab kujunema väike traditsioon: igal aastaajal teeme vabas vormis kohtumispäeva setteritele ja nende omanikele. Tänavuse kevadpäeva koha pakkus välja klubiline Kelli ja kenal päikselisel pühapäeval, 20. mail olimegi oodatud Kose valda Karla külla Hansoni tallu, et tutvuda, sportida, matkata, grillida ja juttu puhuda. Kogunes mitte just liiga suur, aga siiski rõõmus seltskond: setterid Ruby, Glory, Minni, Oltsu, Mammu, Kevin ja Carron koos kahejalgsete sõpradega, lisaks veel Itaalia karmikarvaline linnukoer Fiona, Ungari lühikarvaline linnukoer Kaspar ning Brüsseli grifoon ja setterite pealik Ronja. Et esindatud oli kaks setteritõugu (Iiri punane ja Gordoni), siis tuli tõdeda, et FCI 7. rühmast ehk seisukoertest oli kohal lausa neli tõugu, mida on rohkem kui keskmisel Eesti rahvuslikul koertenäitusel :-).

See on Fiona

Alustasime tutvumismänguga, et kõigi nimed ja näod meelde jääks. Seisime ringis ja igaüks pidi ütlema oma koera nime ja enda nime, aga lisaks ka kõigi ringis eespool seisnute nimed. Ei olnudki väga lihtne, aga saime hakkama! Kuidas see rida siis oligi? Fiona, Maarja, Sirje, Kevin, Varje, Kaspar, Ronja, Marika, Ruby, Kelli, Oltsu, Mammu, Liina, Carron, Raili, Glory, Siret, Kaido (alias pealtvaataja), Minni, Merilin, Allan, Kert.

Setteripäevalt ei saa loomulikult puududa ka sportlikud mängud, sel korral tegime kahe võistkonna vahel võidujooksu (omanik jooksis ees ja koer tuiskas järele, kui omanik oli märgitud joone taha jõudnud). Hasarti sattusid vist küll kõik (eriti koerad), aga võitjana väljus võistkond koosseisus Ruby, Glory, Kevin, Carron. Tihedalt nende kannul tulid siis Minni, Oltsu, Mammu ja Fiona. Ilma autasuta ei jäänud keegi.

Järgmine päevakorrapunkt oli matk ja tutvumine ümbruse metsloomaradadega. Põllu äärest ja kraavi veerest jõudsime jahimeeste vaatlusonnini ja ulukite söömakohani, hoolega tuli jalge ette vaadata, et mitte kellegi kaevatud urgu astuda. Kobraste hambatööd oli mitmes kohas näha ja põdrajälg tundus aukartustäratavalt suur. Koerad nautisid eriliselt kraavide ja vesise heinamaa mõnusid, poiste vahel läks kohati ka veidi lööminguks, aga lahendus leiti siiski läbirääkimiste teel.

Suplus pulgatoomisega

Nagu ikka, kipub värskes õhus viibides kõht kangesti tühjaks minema, kuid sellega oli ettenägelikult arvestatud ja grillimiseks üht-teist maitsvat kaasa võetud. Laua ääres istudes saime puhuda koera- ja muid jutte, keha kinnitada ja päikesest rõõmu tunda.

Kõigi osalenute tänu ja kummardus Kellile ja pererahvale mõnusa kohtumispaiga pakkumise eest! Kes teab, võibolla tuleme teinegi kord ;-).

Fotograafe jagus seekord mitmeid ja pildid ripuvad moodsa aja kombe kohaselt netialbumites:
Setteriklubi Facebookis
Varje Facebookis
Maarja Picasas