Ammu pole blogisse lisandunud koerateemalisi luuletusi. Jõulude paiku Leelo Tungla raamatut "Vana vahva lasteaed" sirvides (et ikka jõuluvanale midagi lugeda oleks!) jäid silma vanad armsad värsid, milles ka täiskasvanud koeraomanike jaoks iva sees. Siin paar stiilinäidet, esimene neist lausa setteriluuletus!
Tuks
Meie Tuks on ise loom -
koerakasuk seljas,
inimese iseloom
vahel lööb tas välja.
Ta on meie linnukoer -
elukutselt setter.
Olgu vesi külm või soe,
julgelt hüppab vette.
Pärast liival päikse käes
vähkreb mitut moodi.
Toas, kui keegi pealt ei näe,
veetleb teda voodi.
Kuid kui kostab memme samm,
on tal põrand meeles.
Vaikselt ütleb: "Autogramm!"
inimese keeles.
Kimbutaja
Sellel koeral on
kirju kurgulagi,
aga kuri koon
on tal kurgutagi:
valged kihvad,
verev ige ...
Vastik, õel ja
tige-tige.
Erakordselt kole tõug:
hirmus hääl ja
tõmblev lõug ...
Mida teha
sellisega?
Viska kas või
tellisega!
Jää või koolist
tulemata -
sääred veel meil
puremata,
kuid kes teab,
kuid kes teab,
kuidas meil homme veab?
Millest koer nii õelaks läheb?
Pole kellelegi pähe
tulnud sülle võtta teda,
silitada, hellitada
kutsikast peast,
kutsikast peast.
Kallis koer
Ühe lapse koer ära anti,
aga lapselt ei küsitud luba.
Anti koer ära kaugesse kanti -
seal võib-olla ta ketis on juba.
Ei see laps enam söö ega joogi,
pole käsust või palvetest tulu -
tema teab ju, et päevad ja öödki
kallis koer kuskil ulub ja ulub.
Koera võib-olla üldse ei lasta
vabalt jooksma, vaid hoitakse ketis.
Kas veel ülepea meenutab last ta?
Ja kui meenutab, mõtleb, et petis ...
Muud ei oska see laps - ainult nutta.
Kallis koer, sina kuri ja suur - eks
vabaks rabele, tagasi rutta!
Rutta, enne kui laps kasvab suureks!
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar