Blogi on suvepuhkuselt tagasi ja esimese asjana anname siinkohal ülevaate setterite suvepäevast, mis sai teoks 6. augustil Raplamaal.
Inspireerituna setteriklubi hiilgeaegade legendaarsetest suvepäevadest on praegused klubi eestvedajad tasapisi püüdnud uusi seltskondlikke üritusi korraldama hakata. Kevadpäev läks korda ja kogus rohkesti osalejaid, nii ei saanud pidamata jääda ka suvepäev. Kes teab, ehk läheb korda tekitada uus traditsioon ja koguda igal aastaajal setterirahvast sportlikult ja lõbusalt aega veetma.
Suvepäeva koht õnnestus leida tänu abivalmile kohalikule vallavalitsusele ja nii tutvusimegi Tolli külaplatsiga Märjamaa külje all. Selgus, et tegemist on koeraürituse jaoks ideaalilähedase kohaga: sõiduteest kaugel, mitme kena muruplatsiga, rohkesti piknikuplatse, kõlakoda/varjualune, kiik, jõgi mitme supluskohaga, võrkpalliplats, lõkkeplats jne jne. See kõik oli meie ja meie koerte päralt, kedagi me ei seganud ja keegi ei seganud meid. Ilmgi oli täiesti mõistlik, päike küll ei lõõsanud, aga koertele ehk sobiski nii paremini, ning vihmahoo osaliseks saime alles pärast lõunat. Õnneks päästis meid katusealune.
Osalejate eelregistreerimise järgi ootasime 20 inimest koos koertega, kohale jõudis mõnevõrra vähem ehk 16 inimest ja 15 koera. Siiski piisav hulk selleks, et võistlusmänge ja muid tegevusi korraldada. Imelikul kombel olid seekord koju jäänud gordonite omanikud, kes muidu alati aktiivsusega silma paistavad ... Selle eest oli lisaks Iiri punastele platsis tervelt neli inglast (Roosi koos oma kolme järeltulijaga - Muri, Falkor, Orion) ning üks kokkerspanjel ja pesamunana veel vaid 3-kuune kääbusšnautser. Iirlased esindasid valdavalt kennelit Sign of Constancy (Seti, Mona, Pipi, Sissi, Oltsu, Jesse, Ruudi), lisaks veel Mammu ja Nelli.
Mida siis ette võtsime? Päeva peakorraldaja Eva-Liisa taktikepi all jätkus tegevust pikalt: kõigepealt meeskonnamäng kolme tiimi vahel, seejärel mälumäng ja trikivõistlus ning päeva lõpetuseks pärast kosutavat grill-lõunat veel meeleolukas võistlus Mees ja koer (vist esimene setteriklubi ajaloos?).
Meeskonnamäng koosnes teatevõistlustest, kus koerad pidid näitama oma sõnakuulelikkuse oskusi (juurdetulek, püsilamamine, eseme toomine) ning sportlikke võimeid (poomi ehk pingi ületamine). Nalja sai palju ja igaühe tugevad ja nõrgad küljed tulid ilmsiks. Küll oli mõnel isasel põnevam joosta meeldima hakanud koeraplika juurde, selle asemel, et kutsumise peale omaniku juurde tõtata, küll oli mitmelgi koeral tegu sellega, et lamama jääda, kui inimestest moodustunud kett nende vahel slaalomit tegi, küll jäid paljud jänni eseme toomisega ... Poomi ületamisel oli selge eelis neil, kellel natukenegi eelnevalt agilityga tutvust tehtud. Teistest paremaks osutus võistkond, kuhu kuulusid Pipi, Sissi, Ruudi ja Jesse koos omanikega.
Trikivõistlusel osalenute repertuaar ei olnud väike: sitsimine, roomamine, omaniku jalgade vahel kaheksate tegemine, käpa andmine ("Viska viis!"), kändudele hüppamine jne jne õnnestusid kenasti. Oli näha, et trenni on tehtud ja lusti jätkub! Kõigi lemmikuks osutus aga pisike šnautser, kes vaatamata oma noorusele (3 kuud!) esitas vapralt muljetavaldava harjutuste kava. Võitjad selgusid publiku jagatud punktide abil ja selles arvestuses said 2. ja 3. koha Mammu ja Oltsu.
Koerad hakkasid pärast võistlusmänge veidi väsima ja nii oligi paras hekt omanikel istet võtta, ajusid ragistada ja mälumängu küsimustele vastata. Kokku 12 valikvastustega küsimust nõudsid põhjalikku mõttetööd ja setteritõugude ajaloo ja tänapäeva osas saime kõik tublisti targemaks.
Grillimise ajaks sättis üks vihmapilv end meie kohale, aga märjaks ei õnnestunud tal meid kasta. Vorstid ja lihad särisesid küll saju käes, aga ise leidsime varjualuses mõnusad istekohad ning lasime kaasavõetud toidukraamil ja joogipoolisel hea maitsta. Tänusõnad grillmeistritele!
Pärast mõningaid kõhklusi (et äkki ikka sajab liiga palju ja äkki ikka pole mõtet punnitada) asusid viimaks võistlustulle vaprad meesterahvad (keda oli kohal koeraürituse kohta kiiduväärselt suur hulk), et välja selgitada setteripäeva parim tiim Mees ja koer. Neli osalejat esindasid tegelikult erinevaid võistlusklasse, sest kaks tandemit olid juba korraliku näitusekogemuse pagasiga, kaks võistluspaari aga täiesti algajad. Selgituseks olgu lisatud, et Mees ja koer kujutab endast händlerivõistlust, kus hinnatakse koeraesitaja oskust koera näituseringis näidata. Et aga valdav enamik händlereid näitustel on naisterahvad, korraldatakse vahel eraldi võistlusi meestele, et neid innustada koeraharrastusest osa saama. Meil hindas osalenuid taaskord publikust koosnenud žürii, mitte näitusekohtunik. Kõik võistlejad võtsid oma ülesannet tõsiselt (või siis väikse vimkaga) ning said kiiduavalduste osaliseks. Tuli liikuda koeraga ringis ja edasi-tagasi, koer seisma panna, samuti toime tulla võõra koeraga. Esikoha napsas Aivar koos Inglise setteri Orioniga, jättes teiseks Jaanuse ja Iiri setteri Jesse. Kolmanda ja neljanda auhinnalise koha jagasid omavahel vastavalt Allan ja Roosi ning Andi ja Falkor. Suur aplaus kõigile veelkord!
Nii oligi suvepäev õhtupoolikusse jõudnud ja riburada pidi asutati end minekule. Tundus, et kõik jäid rahule ja nautisid mõnusat pingevaba õhkkonda, nii inimesed kui koerad. Nentisime, et sedalaadi üritusi tasub korrata!
Täname Eva-Liisat koos abilistega!
Fotosid Svea pildialbumist Fotkis.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar