Kolme Gordoni Koerus

Seiklusvõistlus Koerus X peeti seekord Kadrioru pargis, mis oli oma täies sügiseses hiilguses värviliste lehtede ja täitsa mõnusa ilmaga. Setterite au kaitsesid seekord sportlikud gordonid Grace, Affric ja Carron, kõigil neil oli õnnestunud kaasa meelitada kaks kahejalgset koerajuhti. Hästi tehtud! Setterid startisid H-rajal, seega siis harrastajate klassis, kus oli võimalik liikumistempot vabalt valida (A-klassis ehk võistlejate rajal tuleb ju ilmtingimata joosta).


Kuidas Koerus meeldis?
Setteritiimid olid hea meelega nõus oma elamusi ka blogilugejatega jagama. Kahel tiimil oli varasem kogemus varnast võtta ja seega võrdlusmoment olemas.
Grace'i tiim (juba kogenud koeruslased): "Jäin väga rahule, nagu tavaliselt :)! Orienteerumine oli seekord lihtsam kui eelmisel korral Pirital, kus juba esimese punkti otsimisel hätta jäime. Seekord ei eksinud aga kordagi ära. Koera ülesanded olid minu meelest sama raskusastmega, mis viimasel korral."
Carroni tiim (esimest korda Koerusel): "Väga tore ja mõnus oli. Mulle meeldivad sellised vahvad üritused, millest sa saad osa võtta koos koeraga. Meie jaoks oli see esimene kord, kuid kindlasti püüame järgmine kordki osaleda."
Affricu tiim (on osalenud ennegi, aga teise koeraga): "Meie oleme Koerusega alati väga rahule jäänud ja alati üritame võimaluse korral osaleda. Igati hea üritus nii koertele kui inimestele!
Raskem seekordne Koerus kindlasti ei olnud, kui nüüd välja arvata see Hundikuristiku kõige järsemast kohast üles ronimine :). Aga see viimane oli meil enda valearvestus. Ülesanded koertele olid ka enam-vähem sama raskusastmega ja nii mõnegagi tuli enne tükk aega pusida."

Lisaülesanded - mis on raske, mis lihtne?
Koeruse rada koosneb tavalistest orienteerumise kontrollpunktidest ja lisaülesannetega punktidest, kus koer ja koerajuht saavad oma nupukust proovile panna. Seekordsed lisaülesanded olid topeltslaalom aiapostide vahel (koer liigub ühelt poolt, koerajuht teiselt poolt poste), lõhnavalik (kolme poti all peidus kaks maiust, koer peab maiusega poti ära tundma), kotletivalve (koer peab kannatlikult ootama, kui koerajuht tema nina alla taldrikule kotletitükke toob, aga ära süüa ei luba), kaugjuhtimine (koer peab läbima lintidega märgitud raja ehk labürindi, koerajuht ei tohi üle piirjoone astuda), istepakk (koer peab puupakke mööda üles ronima ja pakule istuma) ning ahvatluste rada (koer peab läbima märgitud raja, kus on maas maiused ja mänguasjad, ilma et ta ahvatlusi puudutaks).

Ohh, seda me küll oskame!

Grace'i tiimi tugev külg: "Kõige lihtsam ülesanne oli paku peale hüppamine. Selle ülesande sooritas koer enne, kui koerajuht jõudis ülesande püstituse läbi lugeda :)."
Carroni tiimile käkitegu: "Kuigi ajaliselt tundub, et läks kaua, siis tegelt oli kõige lihtsam Ahvatluste rada. Kuna maiust võis kasutada, siis ei olnud selles midagi keerulist. Ka pakule istuma panemine ja slaalom olid kerged."
Affricu tiimile lihtsamast lihtsam: "Kõige lihtsam oli kahe viimase kontrollpunkti leidmine (liiga lihtne)."

Mis ühele lihtne, see teisele ...
Grace'i tiimi murelaps: "Kõige keerulisemaks osutus ahvatluste rada. Kuna Grace on teatavasti väga ablas koer ja hommikusöök oli ka vahele jäänud, siis ei jõudnud me maksatükkidega taldrikutest kaugemale. Pika jamamise peale õnnestus ülesanne siiski sooritada, kuid ligi 5 minutit läks sinna kaduma. Samuti osutus üpris keeruliseks labürint.
Carroni tiim on optimistlik: "Õnneks midagi väga keerulist ei olnudki. Põnevamad olid kotleti ülesanne ja kaugjuhtimise teel koera läbi ruudus oleva sik-saki juhtimine."

Affricu tiim oli veidi hädas: "Kõige keerulisem oli kindlasti Hundikuristikust tõus. Esiteks suutsime tõusuks valida kõige järsema veeru. Teiseks oli seal väga palju puruks loobitud klaaspudeleid ja klaasikilde - et koer seal oma jalgu ära ei lõhkunud, oli täitsa ime. Õnneks lõppes kõik hästi ja keegi viga ei saanud. Kuigi Kadriorg tundus vägagi tuttava kohana ja eelarvamus oli, et mis seal ikka keerukat olla saab, siis kontrollpunktid olid küllaltki hästi peidetud ja pidime otsimisega ikka vaeva nägema. Lisaülesannetest oli kõige keerukam kotlettide toomine, kuna sain ülesandest valesti aru. Seetõttu tuli uuesti otsast pihta hakata ja kaotasime kõvasti aega. Üllatusena oli meile keerukas ka pakule istumine, mis lõpuks siiski õnnestus (see oli kindlasti väikestele koertele lihtsam... ehk oleks pidanud võrdsuse printsiibist lähtudes vastavalt koera suurusele ka erineva suurusega pakud olema). Kõik ülejäänud ülesanded olid täiesti mõistliku raskusastmega."

Kokkuvõtteks: Koerus on üks vahva väljakutse, kuhu ei saa minna mütsiga lööma, vaid tuleb valmis olla mitmesugusteks katsumusteks, nagu seiklusele kohane. Kes aga raja õnnelikult läbi teeb, võib tunda end võitjana, olenemata kohast lõpuprotokollis. Edu võti on positiivne suhtumine ja külm närv, muidugi ka hea füüsiline vorm ja koostööaldis koer (või siis koerajuht). Ootame järgmisele koerusele rohkem settereid!

Tulemused ja muljed Koeruse klubi lehelt.

Piltidel alates ülemisest: Carron slaalomit tegemas, Grace kaugjuhtimisel ja Affric lõhnapotte nuusutamas.

Carroni Koerusest saab lisaks lugeda tema isiklikust blogist.