Näitusekool algajale

Eesti setteriomanikud ei ole praegusel ajal kuigi usinad näitustelkäijad. Põhjuseid võib olla mitmeid, kindlasti oleneb palju kasvatajate (vähesest) aktiivsusest ja huvist, kuid karta on, et tihtipeale ei tea algaja koeraomanik õieti, mis üldse näitustel toimub ja miks sinna minna, aetakse segamini näitused ja koeraspordivõistlused, arvates, et näitusel peab koer oskama käsu peale istuda ja lamada jne jne. Näitusetulemused koosnevad võhikule arusaamatutest lühenditest ja numbritest, vahel antakse koerale erivärvilisi rosette ja muud kribu-krabu, ringi kutsutakse mitu korda tagasi ja jooksutatakse lõpmatuseni, nii et segadus võib muutuda järjest suuremaks, kui kõrval pole julgustavat kasvatajat, kes seletaks, mis toimub ja mida teha ning kas koeral läks hästi või veidi kehvemini.

Proovime siinkohal näitustel toimuvat veidi lahti seletada ja loodame, et nii mõnigi värske kutsikaomanik saab julgust ja indu näitustel õnne proovida.

Miks näitusele minna?
Eelkõige on näitused vajalikud aretustööks, sest kohtunikud annavad oma hinnangu koerale, lähtudes kehtivast tõustandardist. Seega selgitatakse näitustel välja koerad, kes on oma välimikult ja iseloomult kõige lähemal ideaalile, mis ongi aretustöö eesmärgiks. Neid koeri kasutavad kasvatajad aretuses, et uued põlvkonnad tuleksid ikka eelmistest paremad. Muidugi võib näitustel käia ka lihtsalt võistlemas ja au ja kuulsust kogumas. Parimal juhul on siis tulemuseks terve rida eri maade tšempioni- ja võitjatiitleid. Näitused on ka tore koht koerainimestele kokkusaamiseks ja suhtlemiseks, kogemuste ja muljete vahetamiseks.

Näituste liigid
Eestis toimub iga aasta päris palju ametlikke näitusi ja neid on põhimõtteliselt kolme liiki: rahvusvahelised näitused, sealhulgas tiitlinäitused (Eesti Võitja), kõikide tõugude rahvuslikud näitused ja mõne tõu või tõurühma erinäitused. Kõigil näitustel võivad osaleda nii Eesti kui välismaised koerad, keda hindavad kohtunikud eri maadest. Rahvusvaheline näitus erineb rahvuslikust selle poolest, et seal antakse välja rahvusvahelisi sertifikaate (CACIB), mis on vajalikud koerale rahvusvahelise tšempionitiitli kinnitamiseks. Võitja-näitusi toimub igal aastal üks ja seal saavad parimad koerad Võitja-tiitli, nt Eesti Võitja 2010. Tavaliselt antakse välja ka juunior- ja veteranvõitja tiitel. Lisaks toimub meil veel terve rida mitteametlikke näitusi ning match show’sid, kus sertifikaate ei jagata ja kus võivad osaleda ka tõupaberiteta koerad.

Võistlusklassid
Koeri hinnatakse tõugude kaupa, igas tõus eraldi vanuseklassides, isased ja emased eraldi. Kohtunik koostab igale koerale kirjelduse, mille ringisekretär kirja paneb ja millest iga koeraomanik pärast võistluse lõppu koopia saab. Alustada võib ringides mitteametlike kutsikaklassidega (beebid 4–6 kuud, kutsikad 6–9 kuud), seejärel võistlevad juuniorid (9–18 kuud), veteranid (üle 8 aasta) ning täiskasvanud koerad. Täiskasvanutel on neli võistlusklassi, noorte- (15–24 kuud), ava- (alates 15 kuust), kasutus- (töökatse sooritanud koerad) ning tšempioniklass (tiitliomanikud). Nn lisavõistlused on järglaste- ja kasvatajaklass ning paaride võistlus, kus saab osaleda samale omanikule kuuluvast isasest ja emasest koosnev paar.

Kohtunik hindab ringis kõigepealt iga klassi isaseid ja seejärel emaseid koeri ning järjestab nende hulgast neli esimest kohtadele. Klassi võitnud isane ja emane koer selgitavad omavahel välja vastavalt tõu parima kutsika (TPK), juuniori (TPJ), veterani (TPV) ja täiskasvanud koera (TP). Teiseks jäänud koer saab aunimetuse vastassugupoole parim kutsikas (VSPK), juunior (VSPJ), veteran (VSPV) või kogu tõu vastassugupoole parim (VSP). Tõu parima tiitlile võistlevad parim isane (PI1) ja parim emane koer (PE1), kes selgitatakse välja juuniori- ja veteraniklassis ning nn serdiringis nelja parima hulka tulnute seast. Kohtadele järjestatakse neli parimat isast ja emast koera (nt PI1, PI2, PI3, PI4). Serdiringis võistlevad täiskasvanud koerad, seega siis noorte-, ava-, kasutus- ja tšempioniklassis kohtunikult kõige kõrgema hinde („suurepärane“ ehk SP) saanud ja nelja parema hulka tulnud koerad. Klassi võib võita ka koer, kes saab hindeks „väga hea“ ehk VH, kuid serdiringis ta ei osale ja aunimetust TP või VSP talle ei anta. Hinde märkimiseks antakse tavaliselt händlerile kindlat värvi lint (SP – roosa lint, VH – punane lint, „hea“ ehk H – sinine lint). Kutsikaklassides ametlikke hindeid ei panda, kuid kohtuniku arvates perspektiivikamad kutsikad saavad eriauhinna (EAH), mida märgib roosa ja lilla lindiga rosett.

Tõu parimaks tulnud koer esindab oma tõugu näituse finaalis toimuval rühmavõistlusel (pildil). Setterid kuuluvad Rahvusvahelise Kennelliidu ehk FCI 7. rühma koos teiste nn seisvate linnukoertega, nt Weimari linnukoer, Ungari ja Saksa linnukoerad. Rühmas järjestatakse samuti neli parimat koera. Rühma võitja läheb näituse lõppvõistlusele ehk Best in Show’le (BISile). BIS toimub ka tõu parimatele kutsikatele, juunioridele ja veteranidele, kuid nendele eraldi rühmavõistlust ei peeta.

Sertifikaadid ja rosetid
Ametlikel näitustel annab kohtunik iga tõu parimale täiskasvanute klassis võistelnud isas- ja emasloomale Eesti sertifikaadi ehk serdi (tihti kasutatakse lühendit CAC), mille kinnituseks saab koer sinimustvalgete lintidega roseti (parempoolsel pildil). Eesti tšempionitiitli jaoks on vaja koguda kolm serti, neist viimase saamise ajal peab koer olema vähemalt 2-aastane. Setteritel on vaja lisaks läbida ka töökatse (linnujahikatse). Rahvusvahelise näituse sertifikaat CACIB on üleni valge ja reserv-CACIB, mille saab teiseks tulnud koer, on oranž.

Juunioriklassis edukalt võistelnud koerad (parim isane ja parim emane juunior) saavad juuniorsertifikaadi, mida kinnitab sinise ja valge lindiga rosett. Kogunud kolm serti, saab koer Eesti juuniortšempioni tiitli. Juuniortšempionil on vaja ainult ühte täiskasvanute sertifikaati, et taotleda „päris“ tšempionitiitlit. Kaks juuniorserti võrdub ühe täiskasvanute serdiga. Kui koeral on kolm serti käes, ei saa ta enam järgmisel näitusel serti vastu võtta, ning sert antakse edasi järgmisele kohale tulnud koerale. Seda arvestust peab koeraomanik ise pidama ning jälgima, et serti nö teiste eest asjata ära ei võtaks.

Kõikide aunimetuste (TP/VSP) kinnituseks antakse koerale kindlat värvi lintidega rosett ning rosetikaart, kus on aunimetus kirjas. Rosettide lintide värvid on kirjelduslehe pöördel kirjas. Tõu parima rosett on alati punase ja kollase lindiga ning vastassugupoole parima oma rohelise ja valge lindiga. Need värvid kehtivad rahvusvaheliselt ja on igas riigis samad, sertifikaadid on aga vastava riigi lipuvärvidega (Lätis nt tumepunase ja valgega, Rootsis sinise ja kollasega).
Rühmavõistluste ja finaalide neli parimat saavad tavaliselt suuremad ja uhkemad rosetid, mille värvid tähistavad saavutatud kohta (1. koht punane ja valge, 2. koht sinine ja valge, 3. koht kollane ja valge, 4. koht roheline ja valge). Näituse sponsor paneb välja auhinnad, milleks on enamasti toidukotid või muu koeravarustus, jagatakse ka karikaid ja muid meeneid.

Mis ringis toimub?
Ringis on üldiselt lisaks kohtunikule veel paar tegelast, need on ringikorraldaja ja ringisekretär. Ringikorraldaja kutsub koeri vastavalt katalooginumbrile ringi ning peab arvet oma klassist edasi pääsenud koerte üle, kutsub neid tagasi ringi ja ütleb koeraesitajatele ehk händleritele, mida teha ja kuhu minna. Ringikorraldaja annab võistluse lõpus välja serdid ja rosetid, küsides eelnevalt, kas koer saab serti vastu võtta. Ringisekretär kirjutab kirjelduslehele kohtuniku dikteeritud kirjelduse ja märgib ära koera hinde ja tulemuse. Kohtunik tutvub iga koeraga eraldi, küsib händlerilt koera vanust, jälgib koera käitumist, vaatab hambumust ja isaste koerte sootunnuseid, uurib kehaehitust ja luustikku ning karvkatet, laseb händleril koos koeraga joosta, et hinnata koera liikumist. Tavaliselt tuleb joosta ringis ja otsesuunas või diagonaalis edasi-tagasi, vahel ka kolmnurgas. Koeri järjestades laseb kohtunik liikuda mitmel koeral koos, et tekiks võrdlusmoment. Händler peab liikuma nii, et koer jookseks siseringis händleri vasakul käel ja oleks kohtunikule kõige paremini nähtav. Kirjelduse tegemise ajaks pannakse koer näituseseisakusse, samuti selleks ajaks, kui kohtunik ringis olevaid koeri omavahel võrdleb. Händleril tasub tähelepanelikult kohtunikku jälgida ja tegutseda vastavalt tema märguannetele.

Tavaliselt alustab kohtunik koerte järjestamist sellega, et tänab osalemast neid koeri, kes nelja parema hulka ei tulnud, ning palub neil ringist lahkuda. Seejärel asetatakse paremusjärjestusse 4. ja 3. koha saavutanud koerad ning kõige lõpuks valitakse klassi võitja, kes jätkab võistlust tõu parima aunimetusele. Ringi ühes ääres on kohanumbrid, kuhu pannakse koerad seisma pärast tulemuste väljakuulutamist. Iga võistlusklassi, st kutsika-, juuniori-, veteraniklassi ja kogu tõu parim isane peab ootama ära emaste koerte hindamise, et võistelda seejärel vastavalt parima emasega. Võistluse kulminatsiooniks jäävad ringi tõu parim (TP) ja vastassugupoole parim (VSP), kellel on kenaks kombeks poseerida fotograafidele koos kohtuniku ja rosettidega (vt kõige ülemist pilti). Lisavõistlusi hindab kohtunik pärast TP valimist ning nende võitjad lähevad omakorda vastavale lõppvõistlusele konkureerima teiste tõugude parimatega (järglased, kasvatajad, paarid).

Lisavõistlused
Näituse finaalis toimub tavaliselt lisaks rühmavõistlustele ja BIS-idele veel mitmeid võistlusi, nt Laps ja koer ning juuniorhändlerite võistlus kahes vanuserühmas, mõnikord peetakse jõuproov ka seeniorhändleritele (üle 18-aastased) ja veelgi harvem tuleb ette lisavõistlust Mees ja koer. Nendel võistlustel ei hinda kohtunik siis mitte koera, vaid koeraesitajat ehk händlerit. Auhinnalistele kohtadele paigutatakse ikka neli esimest, nagu Eesti koertenäitustel tavaks.

Veel võib korraldada lisavõistlusi nimega Cocktail competition ehk kokteilivõistlus, kus saavad osaleda koeraomanikud oma kahe eri tõugu koeraga.

Tundub ikka jube keeruline?
Et kõigest täpselt aru saada, tuleb käia näitusi vaatamas ja kataloogist näpuga järge ajamas ning muidugi oma koeraga võistlemas. Aja jooksul tekib kogemus ja saavad selgemaks ka saavutatud tulemused ja kohad. Tulemuseni BIS1 jõuavad vaid väga vähesed, aga algaja näituselkäijana võib seada eesmärgiks kõigepealt "suurepärase" hinde saavutamise ja juuniorsertide kogumise, edasi juba täiskasvanute serdid ja TP/VSP-kohad ning rühmavõistluse auhinnad.

Iga koer ei ole näitusekoer ega peagi olema, mõni tunneb end suures seltskonnas ja sagimises ebakindlalt ega tahagi end ringis ulja jooksusammuga näidata, mõni aga näib lausa nautivat tähelepanu keskmes olemist. Näitus ei tohiks olla koerale ebameeldiv kogemus ning tujutust koerast ei saa ka võitjat. Kohtunikud on erinevad ja nende eelistused samuti, seepärast ei pruugi siiski ühel näitusel saadud madalam hinne veel tähendada, et ei tasu uuesti üritada. Kipub aga nii olema, et hea tulemus tekitab nn näitusepisiku ja soovi aina kõrgemale jõuda. Loodame siis veelgi rohkem häid tulemusi meie setteritele ja näitusepisiku levimist!